Minu elu tantsijana: 1980ndate Lõuna-Ameerika



Minu elu tantsijana: 1980ndate Lõuna-AmeerikaPostitanud Tamalyn Dallal 31.08.2014 -Tantsija haridus

1980. aastal kohtusin lauljaga, kes laulis kruiisilaevadel ja Miami Beachi hotellides. Ta soovitas, et saaksin tantsijana maailmas ringi rännata. Seejärel lõi ta mind oma hotelliesitlustesse.




Varsti sai populaarseks uus nähtus nimega “Bellygrams”. Naine ilmus pidudele sünnipäevalaulu laulma. Siis ta tõi mu poomikarbi sisse, vajutas mängu. Mul oli seitse minutit, et teha sissepääs sõrmesümbolite ja looriga, mõõga tasakaalustamine, publiku osalus ja trummisoolo.






1983. aastaks pakuti mulle esimest rahvusvahelist kontserti Colombias Bogotas. Tantsisin Liibanoni restoranis araabia live-bändiga etenduses. Kogu Ladina-Ameerikas on suur araabia kogukond. Colombias olid nad enamasti liibanonlased ja palestiinlased. Ka teised riigid on süürlased. Araabia immigratsioon Lõuna-Ameerikasse algas Osmanite impeeriumi ajal. Levantiinlased müüksid kangaid ja kuivaineid uksest ukseni. Nad olid äris edukad ja said üsna jõukaks. Jäin üheks kuuks Colombiasse, armusin riiki ja lubasin naasta.




Kuus kuud hiljem kutsuti mind tagasi, et tuua oma saade. Just teekonda ette valmistades sain teada, et minu Miamis asuv kortermaja lõhutakse maha ja pean kolima. Müüsin oma auto maha ja panin kõik lattu. Viibisin kaks aastat Lõuna-Ameerikas, tantsides Colombias, Venezuelas, Boliivias, Tšiilis, Argentinas ja Brasiilias.




Enamikus kohtades oli vähe, kui üldse idamaiseid tantsijaid, kuid igas kohas oli araabia kogukond. Sain teada, et igas riigis võin minna piirkonda, kus nad tekstiili müüsid, ja kohtun araabia järeltulijatega. Kui neil oleks pulmi või perepidusid tulemas, saaksin esineda. See võimaldas mul reisimiseks jätkata sissetulekut ja ma jäin sageli mind palganud perede kodudesse. Levantini kogukond võttis mind omaks. Neil olid sageli oma kultuurikeskused ja nad korraldasid mulle esinemiseks õhtusöögi.


Kuigi mõõga tasakaalustamine oli tantsus amerikanism, hinnati minu mõõgatantsu ja paluti seda. Rändasin 3 kuud kogu Brasiilias mööda maad, uurisin uusi kohti ja õppisin portugali keelt rääkima. Siis viibisin 3 kuud Sao Paulos. Seal olid mõned tantsijad ja elavad muusikud. Kohtusin Süüria laulja Tony Mouzayekiga Sao Paulos. Ta tõi mind endaga näitustele ja tutvustas restorani omanikku, kus ta nädalavahetustel laulis.


Hakkasin seal tantsima ja õpetama residentidest tantsijaid, Samirat, Ritat ja Daisyt. Samira soovitas meil teha õppevideo sellest, kuidas ma õpetan põhiliigutusi portugali keeles. Ta ütles: 'See on nagu Jane Fonda treeningvideo.' See video levis järgmise kümne aasta jooksul kogu Brasiilias. Brasiilia on nüüd idamaise tantsu jaoks kuum koht. Samira ja tema täiskasvanud lapsed alustasid Sao Paulos kooli ja tohutut festivali nimega “Mercado Persa”. Kui ma 2009. aastal sellel osalesin, oli kohal 6000 osalejat. See oli maailma suurim idamaine tantsupidu.


Varsti pärast minu lahkumist avati Egiptuse teemaja, kus Lulu Sabongist sai tuntud tantsija ja tantsija Saroya, kes on nüüd Kairo staar, sai oma alguse. 2001. aastal tehti Brasiilias hitt-telesari nimega “El Clon”, mis pühkis Ladina-Ameerika, saades põhjuseks, miks terve põlvkond tantsijaid idamaist tantsu armus. Saates olid Tony Mouzayek, Samira ja teised inimesed, keda tundsin nendest kuudest Brasiilias.

Minu 6-kuuline viisa sai otsa. Mul jäi vaevu raha üle, sest Brasiilia majandus oli ebastabiilne ja valuuta devalveerunud. Kuulsin, et Buenos Aireses tegutsesid kuus ööd nädalas araabia klubid, kus olid muusikud, tantsijad ja etendused. Sõitsin bussiga Argentinasse. 1985. aastal, kui jõudsin Buenos Airesesse, jäi majandus seisma. Peso oli väärtusetu. Pangad sulgesid ja dollareid ei olnud võimalik vahetada. Pidin ööbima hotellis ja lubama maksma omanikele, kui olukord stabiliseerub. Pidin sama tegema kohalikus restoranis, et saaksin süüa. Inimesed rääkisid mulle kuulsast restoranist 'Shark'. Residendist tantsija nimega Fairuz oli perekonnanimi. Seal oli täiskogu, eesotsas Mario Kirlisega ja kahe lauljaga: süürlane nimega Youssef Hamed ja armeenlane nimega Arturo Kouyoumdzian. See oli suursugune. Töötasin seal kuus ööd nädalas, mitu kuud kella viieni.

Arturol oli tugev hääl nagu Charles Aznavouril. Ta oli pärit Armeenia pärandist Argentinast, kuid oli kuulsam Armeenias. Saime headeks sõpradeks. Järgnesin talle teise klubisse nimega Erevan. Selle pisikese klubi omanikuks oli romide juht Roberto Papadoupolis. Arturo laulis koos oma bändiga, mina tantsisin ja paljud romide pered veetsid oma õhtu ööelu nautides. Buenos Aireses asus naabruskond nimega „Villa Crespo“, kus elasid Levantini araablased, armeenlased, juudid ja romad ning neil olid restoranid, klubid ja muud ettevõtted.

Üürisin endise 'Miss Paraguay' iluduskuninganna majas toa ja sain elavat kultuurielu nautides klubist klubisse jalutada. Buenos Airese Fairuzis oli kolm põhitantsijat, Souhair Nemisis ja 22-aastane meestantsija nimega Amir Thaleb. Hiljem sai Fairuz tuntuks Argentina lemmiktantsija presidendina. Ta ostis glamuurse restorani Shark, mis kannab nüüd nime “Fairuz”. Suhair Nemesis kolis Egiptusesse. Amir Thaleb avas esimesena klassid Argentinas, karate stuudios. Siiani on ta Argentinas idamaiste tantsude peamine mõjutaja, samuti põhjus, miks seal on palju edukaid meestantsijaid. Üks tema õpilastest, Saida, on nüüd maailmakuulus.

Nüüd on kogu Argentinas sadu idamaiseid tantsustuudioid. Stseen on üks aktiivsemaid maailmas. Huvitaval kombel elas süüria naine Badia Masabni, keda sageli nimetatakse “moodsa idamaise tantsu emaks”, 1900. aastate alguses Argentinas oma lapsepõlves.

Pärast lahkumist 1986. aastal on Lõuna-Ameerikas palju muutunud. Idamaine tants on populaarne peaaegu igas riigis, peamiselt tänu Argentiinast ja Brasiiliast pärit tantsijatele, kes reisivad oma kunsti õpetama. Olen mitmeid kordi tagasi kolumbias, Argentinas, Brasiilias, Tšiilis, Peruus ja Ecuadoris töötubasid õpetamas käinud. Karantiini ajal on mind intervjueeritud Argentinas toimunud konverentside ja tantsuprogrammide jaoks. Mitu põlvkonda hiljem on uudishimu, kuidas lood Lõuna-Ameerikas idamaise tantsu algusaegadel käisid. Mul on õnn olla sündinud tunnistajaks arengule ja muutustele.


Tamalynist:


Tamalyn Dallali rikkalik kogemus tantsumaailmas hõlmab esinemist ja õpetamist 43 riigis, olles olnud üks algupärastest „dancespirit-superstaaridest”, olles 16 aastat Miami Beachil tegutsenud mittetulundusliku kunstiorganisatsiooniga „The Mid Eastern Dance Exchange”. See organisatsioon oli keskus, kus oli palju juhendajaid, külaliskunstnikke, sageli Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast, mille kaudu pr Dallal produtseeris teatrietendusi ja tänavafestivali Orientalia.


Ta on kirjutanud neli raamatut: 'Nad ütlesid mulle, et ma ei suutnud' Kolumbias ringi tantsimisest, 'Bellydancing For Fitness' (juhendaja), '40 päeva ja 1001 ööd' - reisijutustus, kus ta elas viies moslemiriigis. Kummalgi päeval 40 päeva, ja tema uus lasteraamat „Konstantinoopoli kõhutantsukitid”, mille on illustreerinud Jaapani tantsija Ayako Date. Ta on teinud kolm tantsu dokumentaalfilmi ja viimati on seda näidanud Amaya uuel DVD-l „Ameerika tantsu ikoonid”. Tamalyn elab praegu New Orleansis Louisiana osariigis. Külastage Tamalynit veebis aadressil www.tamalyndallal.com